Pere on ühiskonna jätkumise alustala. Ilma perekonnata pole jätkusuutlikku ühiskonda.
Kui inimene on vallaline, siis ta otsustab enda eest ja ainult enda eest. Eraeluliselt ei pea ta kellegagi arvestama. Kui inimene abiellub, siis ta peab arvestama enda abikaasaga ja kooskõlastama otsused. Kõik otsused ja teod mõjutavad nüüd kahte inimest: meest ja naist. Abielu toimib siis, kui esimeseks pannakse teise inimese soovid ja tahted ning seda peavad tegema mõlemad, nii mees kui naine. Kui perre sünnivad lapsed, siis mehe ja naise kooselu on ööpäevaringse jälgimise all. Sellest, kuidas mees ja naine käituvad, tehakse järeldusi, kuidas ise käituda. Vaadatakse, kuidas olukordi tekitatakse ja lahendatakse. Kas ollakse suunanäitajad või sabassörkijad. Kas kästakse või palutakse. Kõik, mida ja kuidas tehakse, talletub lapses ning laps otsustab, mida korrata, mida kordamata jätta ja mida hoopis teisiti teha.
Kui laps saab täiskasvanuks ning alustab iseseisvat elu, siis kõik see, mida ta on kogenud enda peres, saab olema tema elu suunanäitajaks. Kõik see: kuidas tema suhtleb oma vanematega, oma sõpradega, võõrastega, oma abikaasaga, oma lastega – rajaneb sellele, millises peres ta on kasvanud.
Selline ühiskond on jätkusuutlik, kuna sellel on sisseehitatud mehhanism, mis tagab traditsioonide, kombestiku, ellusuhtumise kandumise ühelt põlvkonnalt teisele. Selliselt elab ühiskond edasi.
Kui perekond ei rajane teise soovide täitmisel, vaid enda tahte täitmisel, siis see pärandatakse edasi ka lastele. Ühiskond, kus kõik ajavad taga enda tahtmist ja õigusi, ei ole jätkusuutlik, sest teistega ei arvestata. See ei olegi enam ühiskond, see on üksikkond. Üksikkonna tekkega on ühiskond surnud.
Üksikkonna tekkimiseks on soodne pinnas siis, kui huvigrupid hakkavad nõudma õigusi, mis loomulikus elukeskonnas on eriõiguste nime all, kui inimeste väljendusvõimalusi ei korralda kombed, vaid seadusepügalad – kui kaine mõistus asendub seaduse paragrahvides näpuga järje ajamisega.
Ka Eesti ühiskond on saamas väga kiiresti üksikkonnaks.