Poissmeeste- ja tüdrukuteõhtu on rituaal. Rituaal, mille käigus jõutakse lehekeeramistega uue peatükini.
Millegi tõttu kiputakse seda õhtut vaatama kõverpeeglist. Õhtu, mis peaks olema viimane õhtu, kus sõbrad veedavad aega viimast korda sedasi, nagu on siiani tehtud. Veel viimast korda ainult sõbrad koos. Sest järgmised korrad veedetakse juba koos sõbra ja tema abikaasaga. See on küll tore, kuid see pole enam päris see, mis enne. Õhtust, millal vaadatakse tagasi sellele, mis kunagi oli ja sellele, mis nüüd tuleb, on saanud õhtu, mis veedetakse seda ühte õnnelikku läbi hakklihamasina ajades.
See õhtu peaks olema midagi, mida pikisilmi oodatakse, kuid see on midagi, millest tahetakse pigem eemale hoida.
Need, kes korraldavad poissmeeste-/tüdrukuteõhtut jagunevad suures pildis kaheks: vallalised ja abielus.
Vallalised saavad veel viimast korda teha neid asju, mida siiamaani on tehtud. Abielus sõbrad saavad jagada kogemusi ning aidata sõpra järjele, et ta ei peaks hakkama ratast leiutama. Seda kõike saab teha, jäädes samal ajal heade kommete ja lugupidamise juurde.
Minu isiklik arvamus on, et need sõbrad, kes ei tea, mida ma soovin ning mida ma mõtlen, tegelikult ei tunne mind. Seega nad pole ju tegelikult minu sõbrad…