Abort on väga vastuoluline. Osapooli, kes otsustamisprotsessis osalevad, on rohkem kui üks. Tavaliselt on selleks ema ja aborti läbi viiv isik, mõnel juhul kaasatakse ka isa. Kuid siinkohal on kõrvale jäetud veel inimesi, kellel peaks ka olema sõnaõigus. Nendest kõige olulisem on laps. Kõige suurem sõnaõigus peab olema lapsel, sest tema elu üle otsustatakse. See on lapse keha, mida abordi käigus hävitatakse. See ei ole enam ema keha, see on lapse keha. Siis, kui munarakk viljastus ja loodi uus DNA kood, on ema kehas kasvamas uus keha, uus elu, uus inimene. See DNA kood on erinev ema ja isa DNA koodist, seega tegemist on uue inimesega. Uus inimene, kellel on oma tahe, kellel on õigus otsustada, mida tema kehaga tehakse. Selle uue inimese käest ei küsita, mida tema valib. Tema ema ja isa otsustasid lapse eostamisel, mida nemad tahavad. Nendepoolne otsus ja valik on tehtud. Nemad enam otsustada ei saa, nüüd on alanud uus elu, mille jätkumine või katkestamine pole enam vanemate teha. Juhul kui siiski sooritatakse abort, siis ei otsustata enam ema keha üle, vaid lapse, teise inimese keha üle. Olenemata, kui vana laps ema kõhus on – üks päev, kaksteist nädalat – otsustatakse juba alanud elu üle ja tema käest ei küsita.
Selleks, et inimene elaks, pole vaja kahte kätt, kahte jalga ja organeid. Kui võta inimeselt üks sõrm, siis ta elab edasi. Samuti, kui võtta käelaba, elab ta edasi. Kui võtta kõik jäsemed, silmad, nina, kõrvad ja karvad, elab inimene edasi. Isegi ilma osade siseorganiteta on inimene võimaline elus püsima. Nüüd ilmne on see, et elamiseks ei ole inimesel vaja keha selle kogu terviklikuses. Seega, kui viljastatud rakust toodetakse DNA, siis ta on selles staadiumis ka inimene. Sest kui ta sellel hetkel pole inimene, kes ta siis on? Seega, kui peatada inimese elutegevus, kui ta on veel oma ema kõhus, olenemata kui vana ta on, siis see on sama, kui peatataks inimese elutegevus siis, kui ta pole enam ema kõhus, olenemata kui vana ta on. Üks läbiv informatsioon on olemas nii siis, kui inimese keha koosneb veel viljastatud rakust, kui ka siis, kui ta saavutab täisea ja kui ta elu lõppeb: see on DNA. See on inimese kehas alati olemas ja see sai alguse peale munaraku viljastamist.