Miks paastuda

Enne paastumist peab püstitama eesmärgi, mida tahetakse saavutada. Kui paastumine enne püstitatud saavutuse täitumist lõpetada, siis see nullib kogu protsessi. Isegi vara lõpetamine teeb rohkem kahju ning parem on, kui üldse poleks paastunud. Paastudes tuleb sellele pühenduda ning ei tohi kuskilt järgi anda.  Seega tuleb valida endale jõukohane eesmärk. Minu arusaamise järgi võib paastuda neljal põhjusel:

  1. Kaalu langetamine
  2. Terviseprobleemide lahendamine
  3. Distsipliini praktiseerimine
  4. Vaimne selgus

Loetlesin need põhjused sellises järjekorras põhjusega: kui soovida kaalu langetada ning teha seda läbi paastumise, siis see on ainus, mida saavutatakse. Kui paastuda terviseprobleemide lahendamiseks, siis lahendatakse terviseprobleemid ning langetatakse kaalu. Kui praktiseeritakse distsipliini, siis lahendatakse ka terviseprobleemid ning langeb kaal. Kui soovitakse vaimset selgust, siis kolm esimest tulevad iseenesest. Kuna paastumise aeg kestab teatud aja, siis mõislik on seda aega võimalikult otstarbekalt kasutada ning investeerida sellesse nii, et mõju kestaks võimalikult kaua.

Viimase aasta jooksul olen kolm korda paastunud. Kaks korda 7 ööd ja päeva, millest kolm ööd ja päeva ei tarbinud vett ega toitu ning kaheksandal päeval hakkasin sööma. Kolmandal korral paastusin 6 ööd ja päeva, millest 4 ei joonud midagi ning seitsmendal päeval hakkasin sööma. Siia peab juurde arvestama ka 7 päeva paastumisest väljatulekut. Minu jaoks on see sama keeruline kui paastumine, sest siis tohib küll süüa, kuid kõhtu ei tohi täis süüa.

Kogemusest võin öelda, et toit, mida süüakse enne paastumist, määrab paljuski, kui keeruline või kerge paastumine on. Tuleb süüa võimalikult kerget ja kalorivaest toitu. See teeb paastumisest väljatulemise lihtsamaks. Ka aastaaeg mõjutab. Kui kevadel paastuda, siis on organism talvest kurnatud ning sellevõrra on ka vähe materjali järgi, millest energiat toota.

Paastumisel tuleks järgida seda, et keegi peale sinu lähedaste ei teaks, et sa paastud. Kui teavitada kogu maailma sellest, et sa parajasti kannatad ja oled selle endale ise põhjustanud, ei tee midagi head paastumise eesmärgile. Kui paastuda oma tavalise elurütmi juures, siis peab ennast ületama ning tühjast kõhust tekitatud tigedusest üle olema. Kui see saavutada, siis peale paastumist ollakse palju meeldivam inimene juba selle tõttu, et paastumise ajal allub inimese aju palju kiiremini ja jäävama tulemusega tahtejõule. Kui paastumise ajal sundida tigedus tahtejõuga välja, siis peale paastumist tigedust enam polegi. Sedasi saab ka muud ebasoovitavad iseloomujooned eemaldada. Natukene kannatust ja tahtejõudu ning kiirendatud enesemuutmine võib alata.

Mis puudutab vaimset selgust, siis seda on kõige keerulisem saavutada. Seda ei saa teha üksida. Vaimne selgus saabub koostöös Kõigekõrgemaga. See on keeruline, kuna peab oma mina allutama Temale. See võib osutada mõnel juhul ületamatuks.

Mis on innovatsioon?

Innovatsioon on kahe ja/või enama olemasoleva teenuse ja/või toote ühildamine üheks ja/või enamaks teenuseks ja/või tooteks.

Head näited on internetipank ja mobiilne parkimine. Mõlemal juhul on tegemist olemasoleva ressursi kasutamisega, et olemasolevat teenust paremaks teha. Midagi uut ei ole tekkinud. Seega midagi uut pole leiutatud, vaid on toimunud innovatsioon.

Millest ma ilma jään?

Olen kuulnud, et esitatakse küsimus: “Millest sa ilma jääd, kui kooseluseadus vastu võetakse?”

Sellele küsimuse vastus on pikk, sest jään ilma paljust.
Et anda ammendavat vastust, peab vaatama seadusi, mis koos kooseluseadusega tahetakse läbi suruda ja juba on läbi surutud: lastekaitseseadus, mis oma olemuselt on nüüd sotsiaaltöötaja tööjuhend (etteruttavalt mainin, et selles seaduses ei ole mainitud termineid “isa” ega “ema”, vaid on kasutatud termineid “lapsevanem” ja “vanem”) ja nö vaenukõne kriminaliseerimine.

Kuna kooseluseadust surutakse läbi vastu suurema osa Eesti kodanike tahtmist, siis ma jään sisuliselt ilma oma hääleõigusest ja demokraatlikust ühiskonnast. Ma olen sattunud elama totalitaarsesse ühiskonda, kus väike osa ühiskonnast, kes isegi ei ela meie riigis, otsustab selle, millised on meie seadused.

Lastekaitseseaduse muutmisega on sotsiaaltöötajale antud piiramatu võim last pere juurest ära võtta. Seejuures ei pea sotsiaaltöötaja oma tegemistest kellelegi vastust andma. Mul oht ilma jääda oma lastest ja tulevastest lastelastest.

Juba praegu on solvamine Eesti Vabariigi põhiseadusega

§ 17. Kellegi au ega head nime ei tohi teotada.

ja vaen Karistusseadustikuga keelatud.

§ 151. Vaenu õhutamine

(1) Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale, –
karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.

Vaenukõne kriminaliseerimisega üritavad homoaktivistid ühiskonnas hirmu külvata ja saavutada sedasi täielik tsensuur. Nad tahavad saada õigust alustada kriminaalmenetlust selle tõttu, mida nemad arvavad, mida keegi teine ütles või jättis ütlemata. Siinkohal on määravaks see, mida nemad parajasti arvavad, mis neile parajasti võiks solvav või vaenuõhutav tunduda.

Seega jään ilma sõna- ja mõttevabadusest, sest neile võib, mis iganes lahkub mu huultelt, tunduda solvav või vaenuõhutav, isegi kui see on armastuseavaldus minu seaduslikule abikaasale.

Postimehe andmetel kõige hiljutisem asi, millest ilma jäädakse, on ema ja isa. Siseminister Hanno Pevkuri poolt kooskõlastamisele saadetud määrus kaotab lapse esmakordse isikuttõendava dokumendi esmataotluse ankeedist terminid “isa” ja “ema” ning asendab need terminiga “vanem.” Kuid see muudatus ei piirdu ainult ühe avaldusega

” … ning see kehtib kogu Eesti riigi ametlikus asjaajamises – alates kõikvõimalikest avaldusest ja lõpetades rahvastikuregistri ning teiste andmebaasidega….”

Seega uus väljavaade on, et riigi jaoks ma ei ole oma lapsele isa, vaid vanem. Järgmine samm on, et me ei ole mitte pere, vaid maksumaksja tootmisüksus.

Seega millest mina ilma jään?

  1. Demokraatlikust ühiskonnakorraldusest
  2. Mul on oht ilma jääda oma lastest
  3. Sõnavabadusest
  4. Ma ei ole enam isa, vaid vanem.

Mis on kunst?

Kunst on eneseväljendusviis, millega taotletakse stimuleerida selle väljendusviisi vaatleja mõttetegevust ja/või taotletakse selle eneseväljendusviisiga edastada enda meelte seisundit.

Miks on meile usku vaja?

Teadmisi saab rajada vaid kahele asjale: kogemusele või usule. Lihtne on öelda: “Mina tean seda, sest ma ise nägin!” Miks on kirjeldamatult raske öelda: “Mina tean, sest mina usun!” Kõige kohta, mida inimene teab, ei saa ta öelda, et ta on seda kogenud. Paratamatult on mingeid teadmisi, mille kohta ei ole tal muud tõestust, kui vaid usk nendesse. Need teadmised on rajatud usule. Lihtne näide on võõrkeele õpe koolis. Õpetaja õpetab uue väljendi ning õpilane usub, et see on nii nagu õpetaja väidab. Kui õpilane peaks ise omal käel võõras keskkonnas võõrkeelt õppima, võtaks see väga palju kauem aega, kui seda koolis õppides.
Kõike ei ole võimalik kogeda. Juhul kui keegi peab õigeks oma teadmised rajada ainult sellele, mida ta on kogenud ja oma silmaga näinud, siis selle isiku silmaring ning teadmised jäävad väga väikeseks. Kui kõik omandaksid uusi teadmisi ainult ise neid läbi katsetades, siis ühiskonna areng seiskuks. Seega usku on vaja, et elus kiiremini edasi jõuda.

Mida naised tahavad?

Küsimus, mida on aegade algusest küsitud. Selle küsimuse vastust tahavad teada mehed üle kogu planeedi ja üllataval kombel selle küsimuse vastuse sõnastust tahavad teada ka naised. Olen olnud üle kuue aasta abielus. Mõne üksiku päeva olen olnud oma abikaasast eemal. Oleme purjetanud vaiksel ja ka tormisel merel. Olen teda tundma õppinud. Nüüd peale neid aastaid ja koos läbielatud kogemusi ma võin teha üldistava järelduse ja öelda, et mina tean, mida naised tahavad.

Naised tahavad, et mehed teaksid, mida naised tahavad.

Nii lihtne see ongi. See on see, mida naised tahavad. Kuid meeste poolt läheb asi keerulisemaks. Mehed peavad tundma oma naist piisavalt hästi, et ta teaks, mida ta naine tahab, ning käituma vastavalt. Mees ei tohi öelda naisele, mida naine tahab, ega küsima naise käest, mida naine tahab, vaid mees peab seda teadma ja vastalt käituma ja oma naist vastavalt kohtlema. Siit ülesanne meestele: mees peab olema piisavalt julge, et täis panga peale välja minna. Kas kõik või mitte midagi. See on üks asi, mis teeb mehest mehe. Mitte oma perega loterii mängimine, vaid kaalutletud otsus, mille teostumisel on kogu pere õnnelik.

Naised vajavad kindlustunnet. Mitte ainult majanduslikku, vaid ka füüsilist. Naine vajab kedagi, kes oleks tema kõrval ja kellele ta saaks ükskõik millal toetuda. Mehe kohus ongi olla tugev, aga seda ei tohi eeldada naiselt. Naised on õrnad ning seda pole vaja muuta.