Keegi pole rumal

Peale seda, kui on midagi uut õpitud, siis see uus on vana ja lihtne. Hetk enne seda, kui see selgeks sai, oli see keeruline ja mõistetamatu. Kui seletatakse kellegi teise poolt midagi ja kuulaja ei saa aru, siis peale pikka tulutut seletamist küsitakse tusaselt: “Kas sa oled rumal?” Siinkohal peab tähelepanu juhtima tõsiasjale, et ebaõnnestuja pole olnud see, kes kuulas ja ei saanud aru, vaid see, kes seletas ja ei suutnud ennast arusaadavaks teha. Tavaliselt siseneb sellesse stseeni keegi kolmas ning kui tema seda teemat seletab, siis kuulaja ütleb: “AHHAA, miks te kohe ei öelnud!” Siit selgub, et kuulaja ootas infot ja kui talle see edastati nii, nagu temale sobis, siis ta sai ka kohe aru, millest räägiti. See, kes seletab, peab aru saama, kuidas kuulaja on võimeline teavet vastu võtma. Vaid siis ta saab oma teadmised edasi anda. Kui seletaja sellest aru ei saa, siis kuulaja ei saagi aru saada, millest räägitakse.

Keegi pole rumal. Inimesed ei oska ennast arusaadavalt väljendada.

Mis on elu mõte?

Iga üks meist jätab pärandi. Olenemata kas ta tahab või ei, aga siia maailma jääb igast ühest pärant. Kui inimene on edukas jääb temast edukuse pärand. Kui inimene on laisk ning ei tee midagi jääb temast koorma pärand. Nii nagu kunstikust, kelle töödest ei saada tema eluajal aru, kuid peale tema surma tema maailma pilt justkui kanduks teistele üle või isegi teiste sisse. Samuti on inimese surm justkui pitser ja viimane lause testamendis, mille inimene maha jätab.

K: Mis on elu mõte?
V: Jätta siia selline pärand nagu sa tahad.

Mis on homoideoloogia ja miks on see ühiskonnale kahjulik?

Homoideoloogia on maailmavaade, mis seab ühe grupi ühiskonna liikmed teistest kõrgemale.
Selle maailmavaate peale surumise tulemusena, muutub ühiskond selle grupi poolt rõhutuks.

Perekond on ühiskonna alus. Kõige väiksem ühiskonna osa, mille tervises kajastub ühiskonna tervis. Perekond koosneb abielus mehest ja naisest ning sellesse perre sündivatest lastest. Perekondlikest suhetest ja kombestikust lähtub isikute ühiskondlik korraldus. Kui perekonnas suhtutakse teiste vastu arvestavalt ja lugupidavalt suhtutakse ka ühiskonnas teiste vastu arvestavalt ja lugupidavalt. Ühiskondlikus korralduses on näha, kuidas toimib perekond. Sama kehtib ka vastupidi.

Kui pere kõrvale moodustatakse midagi muud. Kui see uus moodustis ei koosne enam abielus mehest ja naisest ning sellesse perre sündivatest lastest, siis ühiskond ei ole võimeline eksisteerima. Kui pere asemele moodustatakse uus alus, mis rajaneb enda tahte läbisurumisel, siis kandub see mõttemuster ka ühiskonda ning ühiskonna liikmed ei arvesta teiste ühiskonna liikmetega. See tõttu saab ühiskond olema lõhestatud ning lausa vaenulik.

Ühiskond kaotab ühtsuse ja hakkab ise ennast hävitama. Lõpuks see ühiskond lakkab eksisteerimast. Selle ühiskonna poolt jäetud tühimiku täidavad tugevama ja ühtsema ühiskondliku korralduse esindajad.

Põhimõtted ja protsessid

Elu kulgemise määravad protsessid ja põhimõtted. Milliste protsessidega sa kaasa lähed ja milliseid põhimõtteid sa ei ole nõus murdma. Protsessid viivad sind edasi, kuid põhimõtted hoiavad sind õigel kursil.

Elus tuleb ette olukordi, kus on väga raske vahet teha mustal ja valgel ning nende vahele jääval hallil. Eelnevalt paika pandud põhimõtted aitavad langetada õige otsuse, mida sa hiljem kahetsema ei pea.

 

 

Milleks perekond?

Pere on ühiskonna jätkumise alustala. Ilma perekonnata pole jätkusuutlikku ühiskonda.

Kui inimene on vallaline, siis ta otsustab enda eest ja ainult enda eest. Eraeluliselt ei pea ta kellegagi arvestama. Kui inimene abiellub, siis ta peab arvestama enda abikaasaga ja kooskõlastama otsused. Kõik otsused ja teod mõjutavad nüüd kahte inimest: meest ja naist. Abielu toimib siis, kui esimeseks pannakse teise inimese soovid ja tahted ning seda peavad tegema mõlemad, nii mees kui naine. Kui perre sünnivad lapsed, siis mehe ja naise kooselu on ööpäevaringse jälgimise all. Sellest, kuidas mees ja naine käituvad, tehakse järeldusi, kuidas ise käituda. Vaadatakse, kuidas olukordi tekitatakse ja lahendatakse. Kas ollakse suunanäitajad või sabassörkijad. Kas kästakse või palutakse. Kõik, mida ja kuidas tehakse, talletub lapses ning laps otsustab, mida korrata, mida kordamata jätta ja mida hoopis teisiti teha.

Kui laps saab täiskasvanuks ning alustab iseseisvat elu, siis kõik see, mida ta on kogenud enda peres, saab olema tema elu suunanäitajaks. Kõik see: kuidas tema suhtleb oma vanematega, oma sõpradega, võõrastega, oma abikaasaga, oma lastega – rajaneb sellele, millises peres ta on kasvanud.

Selline ühiskond on jätkusuutlik, kuna sellel on sisseehitatud mehhanism, mis tagab traditsioonide, kombestiku, ellusuhtumise kandumise ühelt põlvkonnalt teisele. Selliselt elab ühiskond edasi.

Kui perekond ei rajane teise soovide täitmisel, vaid enda tahte täitmisel, siis see pärandatakse edasi ka lastele. Ühiskond, kus kõik ajavad taga enda tahtmist ja õigusi, ei ole jätkusuutlik, sest teistega ei arvestata. See ei olegi enam ühiskond, see on üksikkond. Üksikkonna tekkega on ühiskond surnud.

Üksikkonna tekkimiseks on soodne pinnas siis, kui huvigrupid hakkavad nõudma õigusi, mis loomulikus elukeskonnas on eriõiguste nime all,  kui inimeste väljendusvõimalusi ei korralda kombed, vaid seadusepügalad – kui kaine mõistus asendub seaduse paragrahvides näpuga järje ajamisega.

Ka Eesti ühiskond on saamas väga kiiresti üksikkonnaks.

 

Kelle valik?

Abort on väga vastuoluline.  Osapooli, kes otsustamisprotsessis osalevad, on rohkem kui üks. Tavaliselt on selleks ema ja aborti läbi viiv isik, mõnel juhul kaasatakse ka isa. Kuid siinkohal on kõrvale jäetud veel inimesi, kellel peaks ka olema sõnaõigus. Nendest kõige olulisem on laps. Kõige suurem sõnaõigus peab olema lapsel, sest tema elu üle otsustatakse. See on lapse keha, mida abordi käigus hävitatakse. See ei ole enam ema keha, see on lapse keha. Siis, kui munarakk viljastus ja loodi uus DNA kood, on ema kehas kasvamas uus keha, uus elu, uus inimene. See DNA kood on erinev ema ja isa DNA koodist, seega tegemist on uue inimesega. Uus inimene, kellel on oma tahe, kellel on õigus otsustada, mida tema kehaga tehakse. Selle uue inimese käest ei küsita, mida tema valib. Tema ema ja isa otsustasid lapse eostamisel, mida nemad tahavad. Nendepoolne otsus ja valik on tehtud. Nemad enam otsustada ei saa, nüüd on alanud uus elu, mille jätkumine või katkestamine pole enam vanemate teha. Juhul kui siiski sooritatakse abort, siis ei otsustata enam ema keha üle, vaid lapse, teise inimese keha üle. Olenemata, kui vana laps ema kõhus on – üks päev, kaksteist nädalat – otsustatakse juba alanud elu üle ja tema käest ei küsita.

Selleks, et inimene elaks, pole vaja kahte kätt, kahte jalga ja organeid. Kui võta inimeselt üks sõrm, siis ta elab edasi. Samuti, kui võtta käelaba, elab ta edasi. Kui võtta kõik jäsemed, silmad, nina, kõrvad ja karvad, elab inimene edasi. Isegi ilma osade siseorganiteta on inimene võimaline elus püsima. Nüüd ilmne on see, et elamiseks ei ole inimesel vaja keha selle kogu terviklikuses. Seega, kui  viljastatud rakust toodetakse DNA, siis ta on selles staadiumis ka inimene. Sest kui ta sellel hetkel pole inimene, kes ta siis on? Seega, kui peatada inimese elutegevus, kui ta on veel oma ema kõhus, olenemata kui vana ta on, siis see on sama, kui peatataks inimese elutegevus siis, kui ta pole enam ema kõhus, olenemata kui vana ta on. Üks läbiv informatsioon on olemas nii siis, kui inimese keha koosneb veel viljastatud rakust, kui ka siis, kui ta saavutab täisea ja kui ta elu lõppeb: see on DNA. See on inimese kehas alati olemas ja see sai alguse peale munaraku viljastamist.

Üks õhtu enne …

Poissmeeste- ja tüdrukuteõhtu on rituaal. Rituaal, mille käigus jõutakse lehekeeramistega uue peatükini.

Millegi tõttu kiputakse seda õhtut vaatama kõverpeeglist. Õhtu, mis peaks olema viimane õhtu, kus sõbrad veedavad aega viimast korda sedasi, nagu on siiani tehtud. Veel viimast korda ainult sõbrad koos. Sest järgmised korrad veedetakse juba koos sõbra ja tema abikaasaga. See on küll tore, kuid see pole enam päris see, mis enne. Õhtust, millal vaadatakse tagasi sellele, mis kunagi oli ja sellele, mis nüüd tuleb, on saanud õhtu, mis veedetakse seda ühte õnnelikku läbi hakklihamasina ajades.

See õhtu peaks olema midagi, mida pikisilmi oodatakse, kuid see on midagi, millest tahetakse pigem eemale hoida.

Need, kes korraldavad poissmeeste-/tüdrukuteõhtut jagunevad suures pildis kaheks: vallalised ja abielus.

Vallalised saavad veel viimast korda teha neid asju, mida siiamaani on tehtud. Abielus sõbrad saavad jagada kogemusi ning aidata sõpra järjele, et ta ei peaks hakkama ratast leiutama. Seda kõike saab teha, jäädes samal ajal heade kommete ja lugupidamise juurde.

Minu isiklik arvamus on, et need sõbrad, kes ei tea, mida ma soovin ning mida ma mõtlen, tegelikult ei tunne mind. Seega nad pole ju tegelikult minu sõbrad…

Kui mehed ja naised räägivad

Mehed suhtlevad üksteisega vesteldes. Vestluses lähtutakse sõnadest, mida öeldakse ja ainult nendest sõnadest, mida öeldakse.

Naised seevastu vestlevad lisaks nendele sõnadele, mida öeldakse, ka nende sõnadega, mida ei öelda.

Kui need kaks vestlusvormi kokku panna, siis kannatanuid on mõlemal poolel.

Siit võib tekkida probleem: kui mees küsib naise käest: “Mida ma valesti tegin?” ning vastus kõlab: “Mitte mida sa tegid, vaid mida sa ei teinud!” Mehe aju siinkohal ei suuda olukorda hoomata, sest üritab välja mõelda kõiki neid asju, mida ta parajasti ei teinud ja oleks pidanud tegema, ning asju, mida ta ei teinud ning ei olekski pidanud tegema.

Miks on raske?

Inimene, kes räägib, sellest kuidas midagi saavutada ning ise see juures on sündinud kuld lusikas suus, siis selle inimese sõnad ei ole väga sellised, millest eeskuju võtta.

Kui inimene, kes on läbi raskuste toime tulnud ning näinud elu pahupoolt, räägib edust ja kuidas toime tulla, siis selle inimese jutt on, millest eeskuju võtta.

Läbielatud kogemus on see, mis määrab, kui palju jutust ja tegudest eeskuju võetakse.

Kellel on raske, temast võib saada suur eeskuju. Kellel on kõik kerge, sellel pole lootustki.

Miks paastuda

Enne paastumist peab püstitama eesmärgi, mida tahetakse saavutada. Kui paastumine enne püstitatud saavutuse täitumist lõpetada, siis see nullib kogu protsessi. Isegi vara lõpetamine teeb rohkem kahju ning parem on, kui üldse poleks paastunud. Paastudes tuleb sellele pühenduda ning ei tohi kuskilt järgi anda.  Seega tuleb valida endale jõukohane eesmärk. Minu arusaamise järgi võib paastuda neljal põhjusel:

  1. Kaalu langetamine
  2. Terviseprobleemide lahendamine
  3. Distsipliini praktiseerimine
  4. Vaimne selgus

Loetlesin need põhjused sellises järjekorras põhjusega: kui soovida kaalu langetada ning teha seda läbi paastumise, siis see on ainus, mida saavutatakse. Kui paastuda terviseprobleemide lahendamiseks, siis lahendatakse terviseprobleemid ning langetatakse kaalu. Kui praktiseeritakse distsipliini, siis lahendatakse ka terviseprobleemid ning langeb kaal. Kui soovitakse vaimset selgust, siis kolm esimest tulevad iseenesest. Kuna paastumise aeg kestab teatud aja, siis mõislik on seda aega võimalikult otstarbekalt kasutada ning investeerida sellesse nii, et mõju kestaks võimalikult kaua.

Viimase aasta jooksul olen kolm korda paastunud. Kaks korda 7 ööd ja päeva, millest kolm ööd ja päeva ei tarbinud vett ega toitu ning kaheksandal päeval hakkasin sööma. Kolmandal korral paastusin 6 ööd ja päeva, millest 4 ei joonud midagi ning seitsmendal päeval hakkasin sööma. Siia peab juurde arvestama ka 7 päeva paastumisest väljatulekut. Minu jaoks on see sama keeruline kui paastumine, sest siis tohib küll süüa, kuid kõhtu ei tohi täis süüa.

Kogemusest võin öelda, et toit, mida süüakse enne paastumist, määrab paljuski, kui keeruline või kerge paastumine on. Tuleb süüa võimalikult kerget ja kalorivaest toitu. See teeb paastumisest väljatulemise lihtsamaks. Ka aastaaeg mõjutab. Kui kevadel paastuda, siis on organism talvest kurnatud ning sellevõrra on ka vähe materjali järgi, millest energiat toota.

Paastumisel tuleks järgida seda, et keegi peale sinu lähedaste ei teaks, et sa paastud. Kui teavitada kogu maailma sellest, et sa parajasti kannatad ja oled selle endale ise põhjustanud, ei tee midagi head paastumise eesmärgile. Kui paastuda oma tavalise elurütmi juures, siis peab ennast ületama ning tühjast kõhust tekitatud tigedusest üle olema. Kui see saavutada, siis peale paastumist ollakse palju meeldivam inimene juba selle tõttu, et paastumise ajal allub inimese aju palju kiiremini ja jäävama tulemusega tahtejõule. Kui paastumise ajal sundida tigedus tahtejõuga välja, siis peale paastumist tigedust enam polegi. Sedasi saab ka muud ebasoovitavad iseloomujooned eemaldada. Natukene kannatust ja tahtejõudu ning kiirendatud enesemuutmine võib alata.

Mis puudutab vaimset selgust, siis seda on kõige keerulisem saavutada. Seda ei saa teha üksida. Vaimne selgus saabub koostöös Kõigekõrgemaga. See on keeruline, kuna peab oma mina allutama Temale. See võib osutada mõnel juhul ületamatuks.