Milleks perekond?

Pere on ühiskonna jätkumise alustala. Ilma perekonnata pole jätkusuutlikku ühiskonda.

Kui inimene on vallaline, siis ta otsustab enda eest ja ainult enda eest. Eraeluliselt ei pea ta kellegagi arvestama. Kui inimene abiellub, siis ta peab arvestama enda abikaasaga ja kooskõlastama otsused. Kõik otsused ja teod mõjutavad nüüd kahte inimest: meest ja naist. Abielu toimib siis, kui esimeseks pannakse teise inimese soovid ja tahted ning seda peavad tegema mõlemad, nii mees kui naine. Kui perre sünnivad lapsed, siis mehe ja naise kooselu on ööpäevaringse jälgimise all. Sellest, kuidas mees ja naine käituvad, tehakse järeldusi, kuidas ise käituda. Vaadatakse, kuidas olukordi tekitatakse ja lahendatakse. Kas ollakse suunanäitajad või sabassörkijad. Kas kästakse või palutakse. Kõik, mida ja kuidas tehakse, talletub lapses ning laps otsustab, mida korrata, mida kordamata jätta ja mida hoopis teisiti teha.

Kui laps saab täiskasvanuks ning alustab iseseisvat elu, siis kõik see, mida ta on kogenud enda peres, saab olema tema elu suunanäitajaks. Kõik see: kuidas tema suhtleb oma vanematega, oma sõpradega, võõrastega, oma abikaasaga, oma lastega – rajaneb sellele, millises peres ta on kasvanud.

Selline ühiskond on jätkusuutlik, kuna sellel on sisseehitatud mehhanism, mis tagab traditsioonide, kombestiku, ellusuhtumise kandumise ühelt põlvkonnalt teisele. Selliselt elab ühiskond edasi.

Kui perekond ei rajane teise soovide täitmisel, vaid enda tahte täitmisel, siis see pärandatakse edasi ka lastele. Ühiskond, kus kõik ajavad taga enda tahtmist ja õigusi, ei ole jätkusuutlik, sest teistega ei arvestata. See ei olegi enam ühiskond, see on üksikkond. Üksikkonna tekkega on ühiskond surnud.

Üksikkonna tekkimiseks on soodne pinnas siis, kui huvigrupid hakkavad nõudma õigusi, mis loomulikus elukeskonnas on eriõiguste nime all,  kui inimeste väljendusvõimalusi ei korralda kombed, vaid seadusepügalad – kui kaine mõistus asendub seaduse paragrahvides näpuga järje ajamisega.

Ka Eesti ühiskond on saamas väga kiiresti üksikkonnaks.

 

Kelle valik?

Abort on väga vastuoluline.  Osapooli, kes otsustamisprotsessis osalevad, on rohkem kui üks. Tavaliselt on selleks ema ja aborti läbi viiv isik, mõnel juhul kaasatakse ka isa. Kuid siinkohal on kõrvale jäetud veel inimesi, kellel peaks ka olema sõnaõigus. Nendest kõige olulisem on laps. Kõige suurem sõnaõigus peab olema lapsel, sest tema elu üle otsustatakse. See on lapse keha, mida abordi käigus hävitatakse. See ei ole enam ema keha, see on lapse keha. Siis, kui munarakk viljastus ja loodi uus DNA kood, on ema kehas kasvamas uus keha, uus elu, uus inimene. See DNA kood on erinev ema ja isa DNA koodist, seega tegemist on uue inimesega. Uus inimene, kellel on oma tahe, kellel on õigus otsustada, mida tema kehaga tehakse. Selle uue inimese käest ei küsita, mida tema valib. Tema ema ja isa otsustasid lapse eostamisel, mida nemad tahavad. Nendepoolne otsus ja valik on tehtud. Nemad enam otsustada ei saa, nüüd on alanud uus elu, mille jätkumine või katkestamine pole enam vanemate teha. Juhul kui siiski sooritatakse abort, siis ei otsustata enam ema keha üle, vaid lapse, teise inimese keha üle. Olenemata, kui vana laps ema kõhus on – üks päev, kaksteist nädalat – otsustatakse juba alanud elu üle ja tema käest ei küsita.

Selleks, et inimene elaks, pole vaja kahte kätt, kahte jalga ja organeid. Kui võta inimeselt üks sõrm, siis ta elab edasi. Samuti, kui võtta käelaba, elab ta edasi. Kui võtta kõik jäsemed, silmad, nina, kõrvad ja karvad, elab inimene edasi. Isegi ilma osade siseorganiteta on inimene võimaline elus püsima. Nüüd ilmne on see, et elamiseks ei ole inimesel vaja keha selle kogu terviklikuses. Seega, kui  viljastatud rakust toodetakse DNA, siis ta on selles staadiumis ka inimene. Sest kui ta sellel hetkel pole inimene, kes ta siis on? Seega, kui peatada inimese elutegevus, kui ta on veel oma ema kõhus, olenemata kui vana ta on, siis see on sama, kui peatataks inimese elutegevus siis, kui ta pole enam ema kõhus, olenemata kui vana ta on. Üks läbiv informatsioon on olemas nii siis, kui inimese keha koosneb veel viljastatud rakust, kui ka siis, kui ta saavutab täisea ja kui ta elu lõppeb: see on DNA. See on inimese kehas alati olemas ja see sai alguse peale munaraku viljastamist.

Üks õhtu enne …

Poissmeeste- ja tüdrukuteõhtu on rituaal. Rituaal, mille käigus jõutakse lehekeeramistega uue peatükini.

Millegi tõttu kiputakse seda õhtut vaatama kõverpeeglist. Õhtu, mis peaks olema viimane õhtu, kus sõbrad veedavad aega viimast korda sedasi, nagu on siiani tehtud. Veel viimast korda ainult sõbrad koos. Sest järgmised korrad veedetakse juba koos sõbra ja tema abikaasaga. See on küll tore, kuid see pole enam päris see, mis enne. Õhtust, millal vaadatakse tagasi sellele, mis kunagi oli ja sellele, mis nüüd tuleb, on saanud õhtu, mis veedetakse seda ühte õnnelikku läbi hakklihamasina ajades.

See õhtu peaks olema midagi, mida pikisilmi oodatakse, kuid see on midagi, millest tahetakse pigem eemale hoida.

Need, kes korraldavad poissmeeste-/tüdrukuteõhtut jagunevad suures pildis kaheks: vallalised ja abielus.

Vallalised saavad veel viimast korda teha neid asju, mida siiamaani on tehtud. Abielus sõbrad saavad jagada kogemusi ning aidata sõpra järjele, et ta ei peaks hakkama ratast leiutama. Seda kõike saab teha, jäädes samal ajal heade kommete ja lugupidamise juurde.

Minu isiklik arvamus on, et need sõbrad, kes ei tea, mida ma soovin ning mida ma mõtlen, tegelikult ei tunne mind. Seega nad pole ju tegelikult minu sõbrad…