Mis on innovatsioon?

Innovatsioon on kahe ja/või enama olemasoleva teenuse ja/või toote ühildamine üheks ja/või enamaks teenuseks ja/või tooteks.

Head näited on internetipank ja mobiilne parkimine. Mõlemal juhul on tegemist olemasoleva ressursi kasutamisega, et olemasolevat teenust paremaks teha. Midagi uut ei ole tekkinud. Seega midagi uut pole leiutatud, vaid on toimunud innovatsioon.

Millest ma ilma jään?

Olen kuulnud, et esitatakse küsimus: “Millest sa ilma jääd, kui kooseluseadus vastu võetakse?”

Sellele küsimuse vastus on pikk, sest jään ilma paljust.
Et anda ammendavat vastust, peab vaatama seadusi, mis koos kooseluseadusega tahetakse läbi suruda ja juba on läbi surutud: lastekaitseseadus, mis oma olemuselt on nüüd sotsiaaltöötaja tööjuhend (etteruttavalt mainin, et selles seaduses ei ole mainitud termineid “isa” ega “ema”, vaid on kasutatud termineid “lapsevanem” ja “vanem”) ja nö vaenukõne kriminaliseerimine.

Kuna kooseluseadust surutakse läbi vastu suurema osa Eesti kodanike tahtmist, siis ma jään sisuliselt ilma oma hääleõigusest ja demokraatlikust ühiskonnast. Ma olen sattunud elama totalitaarsesse ühiskonda, kus väike osa ühiskonnast, kes isegi ei ela meie riigis, otsustab selle, millised on meie seadused.

Lastekaitseseaduse muutmisega on sotsiaaltöötajale antud piiramatu võim last pere juurest ära võtta. Seejuures ei pea sotsiaaltöötaja oma tegemistest kellelegi vastust andma. Mul oht ilma jääda oma lastest ja tulevastest lastelastest.

Juba praegu on solvamine Eesti Vabariigi põhiseadusega

§ 17. Kellegi au ega head nime ei tohi teotada.

ja vaen Karistusseadustikuga keelatud.

§ 151. Vaenu õhutamine

(1) Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale, –
karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.

Vaenukõne kriminaliseerimisega üritavad homoaktivistid ühiskonnas hirmu külvata ja saavutada sedasi täielik tsensuur. Nad tahavad saada õigust alustada kriminaalmenetlust selle tõttu, mida nemad arvavad, mida keegi teine ütles või jättis ütlemata. Siinkohal on määravaks see, mida nemad parajasti arvavad, mis neile parajasti võiks solvav või vaenuõhutav tunduda.

Seega jään ilma sõna- ja mõttevabadusest, sest neile võib, mis iganes lahkub mu huultelt, tunduda solvav või vaenuõhutav, isegi kui see on armastuseavaldus minu seaduslikule abikaasale.

Postimehe andmetel kõige hiljutisem asi, millest ilma jäädakse, on ema ja isa. Siseminister Hanno Pevkuri poolt kooskõlastamisele saadetud määrus kaotab lapse esmakordse isikuttõendava dokumendi esmataotluse ankeedist terminid “isa” ja “ema” ning asendab need terminiga “vanem.” Kuid see muudatus ei piirdu ainult ühe avaldusega

” … ning see kehtib kogu Eesti riigi ametlikus asjaajamises – alates kõikvõimalikest avaldusest ja lõpetades rahvastikuregistri ning teiste andmebaasidega….”

Seega uus väljavaade on, et riigi jaoks ma ei ole oma lapsele isa, vaid vanem. Järgmine samm on, et me ei ole mitte pere, vaid maksumaksja tootmisüksus.

Seega millest mina ilma jään?

  1. Demokraatlikust ühiskonnakorraldusest
  2. Mul on oht ilma jääda oma lastest
  3. Sõnavabadusest
  4. Ma ei ole enam isa, vaid vanem.

Mis on kunst?

Kunst on eneseväljendusviis, millega taotletakse stimuleerida selle väljendusviisi vaatleja mõttetegevust ja/või taotletakse selle eneseväljendusviisiga edastada enda meelte seisundit.